Tervislik toitumine

Anonüümne

2. jaanuar 2024

Tervislik toitumine

Tere
Olen 14 a. 157cm umbes 38-40kg (kodus kaal puudub seega kahe kuu tagant kaalun psühholoogi juures depressiooni tõttu) kaaluv neiu ja minul on probleem juurdevõtmisega. Alati kui ma vaatan peeglisse tunnen ennast koledana. Kõige rohkem vihkan seda, et minu reied ei puutu. Samuti on ka sellega probleeme igapäeva elus. Istuda koolipingis on raske, pole palju energiat spordiks, väsimus, riided liiga suured jne. Mind häirib kui teised inimesed nt. kaasõpilased, õpetajad, pereliikmed teevad tobedaid kommentaare minu välimuse kohta. Paljud ütlevad, et olen anoreksik ja et pean juurde võtma, aga ma proovin seda ju iga päev. See jätab mulje, et ma ei proovi üldse. Ma olen juba väiksest saadik olnud kõhna. Väiksena oli tunne, et söömine polnud oluline ja söögiisu polnud peaaegu üldse. Iga kord kui ema kutsus mind sööma läks mul tuju ära ja läksin närvi, sest teadsin, et pean söögilauas endaga võitlema, et süüa. Ausalt ei ole see tänaseks väga muutunud. Vahest söön palju, aga seda vaid kord päevas ja teised korrad päevas söôn vähe. Suvel söö kõige rohkem, kuid siiski ei võta palju juurde ning olen kole. Internetist abi otsidest sain teada, et võiksin käia jõusaalis. Alustasin sellega juunis. Alguses kui olin käinud seal paar päeva oli kõik hästi, aga siis tuli juhus, kus oksendasin, sest sõin magusat hommikusööki. Pärast seda on mul koguaeg trenni tehes oksendamise tunne. Tihti pean harjutuste ajal pause tegema, sest kurgus on veider tunne. Jõusaal kahjuks kaalu ei kergitanud. Vahest on ka probleem, et magan vaheajal lõunani ja hommikune söögikord jääb vahele. Kunagi käisin toiduspetsialisti juures ja ta pakkus mul juua nutridrinki, milles on ainult 300 kalorit. Sellest ei piisa, et piisavalt kaalu juurde võtta. Mul on väga halb komme, milles olen ise süüdi, sest kui ema teeb süüa, teeb ta seda alati suurtes kogustes. Mulle võib toit ühel päeval meeldida, aga teisel päeval see juba ei meeldi ja seda ma enam ei söö. Kuna see ongi ainuke toit kodus peale snäkkide, mis mulle ei meeldi jäängi tihti söömata. Tihti poes käies ütlen emale, et tahan ainult nt. ühte saiakest kuid tema võtab mulle neli tükki ja pärast kodus pahandab, et miks ma aind ühe ära sõin. Kui ma arvan, et olen juurde võtnud ja astun kaalule näitab kaal, et pole ning see tekitab minus väga halva tunde.

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Teised inimesed ei tohiks kunagi kommenteerida kellegi välimust või toiduvalikuid. Kuna teisi inimesi muuta ei saa, siis saab soovitada vaid sellistel puhkudel püüda neid kommentaare mitte tähele panna.
Sinu kirjelduse järgi võib järeldada, et sul on lapsest peale olnud psühholoogilisi probleeme seoses söömisega. Selle teeb veel hullemaks teiste inimeste märkused, sööma sundimine jne. Alustama peaks tegelikult sinu emast, kes vajaks psühholoogilist nõustamist, kuidas sinu situatsiooni mitte hullemaks muuta. Kui sa saad temaga rääkida, siis võib-olla peaksid selgitama teatud asju, mida sa ei soovi, et ta teeks ja kui ta on mõistlik inimene, võtab ta neid kuulda. See, et sa oled alakaalu piiril, on tegelikult kõige väiksem mure. Olulisem oleks, et sul tekiks terve suhtumine söömisesse, mitte hirm söömise ees. Sundimine ja pidev muretsemine ainult suurendab seda hirmu. Ma ei usu, et sul on praegu (hiljem küll) abi toitumisnõustajast, sest tema oskaks sulle anda soovitusi ainult selles osas, mida süüa. Kuid sina vajaksid nõuandeid, mida ehk suudaks anda mõni söömishäiretega tegelev spetsialist, et kuidas oma hirmust toidu ja söömise ees üle saada. Võimalusel võta ühendust vastava spetsialistiga, Tallinnas näiteks Sensuse või Marienthali keskuses.