Tervislik toitumine

See sõltub nii koolist, õpetajatest, kokkadest, lastest kui ka laste vanematest. Lastel on kooli tulekuks välja kujunenud teatud toitumisharjumused, mida on kujundanud ühelt poolt lasteaed, kuid teiselt poolt kodu. Mõnele lapsele võivad koolis pakutavad road tunduda võõrad ning ta ei julge neid proovida. Mittesöömise põhjuseid võib olla teisigi, näiteks liiga lühike söögivahetund ja tagantkiirustamine söömisel, suutmatus teiste lastega koos süüa, lärmakas või must keskkond, suuremate õpilaste või klassi liidrite mittesöömise eeskuju, söögivahetunni vale kellaaeg, maiustamine enne söögivahetundi jne.
Ühtegi väga head nippi laste sööma panemiseks ei ole. Ennekõike tuleks selgitada söömise vajalikkust, tutvustada uusi roogi tasapisi, õpetajad peaksid näitama eeskuju. Abi võib olla sellest, et klassis lepitakse ühiselt kokku see, et iga laps maitseb sööklas toitu vähemalt kolm ampsu. Üks amps võidakse neelata alla ilma maitset tundmata, kuid kolme ampsu puhul võib selguda, et pakutav toit on täitsa hea ning laps sööb vabatahtlikult seda veel. Kindlasti ei saa kedagi sööma sundida ega millegagi ähvardada, kui laps toitu ei söö. Lapsi tuleks suunata endale ise taldrikutäit kokku panema, aga selliselt, et alguses pigem tõstetakse taldrikule vähem, mis tuleb siis ka ära süüa ning kui soovitakse veel, siis tõstetakse pärast juurde. Väikeste laste puhul on kindlasti abiks õpetajate eeskuju ja hea sõna söögi kohta. 
Samas tuleb muidugi ka veenduda, et toit, mida koolis lastele pakutakse, oleks tõepoolest maitsev, õigel temperatuuril, ilma juuksekarvadeta jne, mitte et täiskasvanud ütlevad selle kohta “see kõlbab ju süüa küll”. Väike laps ei söö veel mõistusega, vaid toite, mis talle meeldivad ja maitseelamusi pakuvad.