Binge

Olemus ja esinemine

Binge tähendab eesti keeles pealesundivat, tahtele allumatut. Kui rääkida toitumisest ja toitumishäiretest, siis tähendab see kontrollimatut ülesöömist ja ingliskeelsest sõnast binge-eating disorder tulenev toitumishäire on pealesundiv söömishäire.

Kompulsiivset söömist iseloomustavad järgmised tunnused:

• süüakse palju kiiremini kui tavaliselt;
• süüakse, kuni ollakse ebamugavalt täissöönud;
• süüakse suuri koguseid hoolimata sellest, et kõht ei ole tühi;
• süüakse üksinda, kuna on häbi söödud koguste pärast;
• tuntakse tülgastust, masendust või süütunnet pärast söömist.

Kontrollimatut ülesöömist võib esineda nii anoreksia- kui ka buliimiahaigetel, kuid kompulsiivse ehk kontrollimatu söömishäirega inimesed ei kasuta üldjuhul diureetikume ehk vett väljutavaid aineid, ei ole paastul ja pärast söömist ei kutsu esile oksendamist.

Kui kontrollile allumatut ülesöömist toimub keskmiselt kaks-kolm korda nädalas kolme kuu jooksul on tegemist kompulsiivse söömishäirega.

Enamik tõsise kompulsiivse söömishäirega inimesi sööb ebatavaliselt suuri koguseid ja tunneb, et söömine on väljunud kontrolli alt, kuid suure hulga toidu söömine ei tähenda alati, et tegemist on kompulsiivse söömishäirega. Sellega kaasneb ka emotsionaalne häire, tihtipeale on ülesöömine tingitud stressist.

Ülesöömissööstude ajal söödud toidu kogus varieerub. Mõnikord võib inimene ühe söömissööstu ajal süüa toitu 15 000 kuni 20 000 kcal eest, kuid tavaliselt jääb see siiski 1000–2000 kcal juurde.

Kompulsiivse söömishäirega inimesi iseloomustab see, et nad peavad tihti dieeti ja et kerge ülekaal on neil tekkinud noores eas. Umbes pooled neist on lapsepõlves stressi all kannatanud ning sageli ajab neid sööma viha, kurbus, igavus või masendus. Paljud sellise söömishäirega inimesed tunnevad end ebakindlalt ja väldivad avalikke üritusi. Kompulsiivset söömist esineb ka buliimia puhul, kuid buliimikud kasutavad toidu väljutamiseks oksendamist või diureetikume.

Kompulsiivne söömishäire on kõige levinum söömishäire.
Eesti kohta puuduvad andmed, kuid USA-s kannatab selle söömishäire all umbes 3% kõikidest täiskasvanud inimestest. Kompulsiivne söömishäire võib esineda igas vanuses inimestel, kuid seda esineb rohkem täiskasvanutel vanuses 46 kuni 55 aastat. Selle all kannatavad rohkem naised kui mehed.

Kuigi enamikul ülakaalulistel inimestel ei ole kompulsiivset söömishäiret, on sellise söömishäirega inimesed tavaliselt ülekaalulised või rasvunud, vahel siiski ka normaalse kehakaaluga. Ülekaalulised on seda juba noores eas ning nad võtavad kaalus alla ja juurde sagedamini kui tavalised ülekaalulised.

Tänapäeval ei teata veel, mis põhjustab kompulsiivset söömishäiret, kuid umbes pool inimestest, kellel on see söömishäire, on depressioonis või on olnud seda minevikus. Kas depressioon põhjustab kompulsiivset söömishäiret või vastupidi, ei ole kindlalt teada.

Õgimise vallandab sageli viha, mure, üksildus, vahest ka õnnetunne. Liigsöömist seostatakse ka vanemate käitumisega, kes last valu või mure puhul lohutavad maiustustega. Nii võivad nad ka täiseas stressi puhul leida lohutust maiustustest. Uurimused on näidanud, et liigsöömine tabab sagedamini sportlasi (võimlejad, ujujad), kelle keha on publiku silme ees.

Binge arvatavad tekkepõhjused

Bioloogilised põhjused. Näiteks hüpotalamus (osa ajust, mis kontrollib isu) ei pruugi saata õigeid sõnumeid nälja ja täiskõhu tunde kohta. Uuringutes on leitud geneetiline mutatsioon, mis põhjustab toitumishäireid. Samuti on leitud tõestust selle kohta, et madal seratoniini tase ajus mängib rolli kompulsiivse söömishäire kujunemisel.

Sotsiaalsed ja kultuurilised põhjused. Osad vanemad annavad juba varakult tõuke binge arenguks, sest kasutavad toitu lohutamiseks või laste premeerimiseks. Lapsed, kelle keha ja kaalu pidevalt kommenteeritakse, on suure riski all ning väga haavatavad, samuti need, keda on lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud.

Psühholoogilised põhjused. Depressioon, enesekontroll, raskused tunnete väljendamisel, madal enesehinnang, üksildus, rahulolematus oma kehaga võivad viia binge tekkimiseni. Ei ole avastatud, kas dieedi pidamine ja kompulsiivne söömine on omavahel seotud, kuigi mõned inimesed söövad kompulsiivselt enne dieedi alustamist.

Tavaliselt jäetakse toidukordi vahele, mis annab tihti aga vastupidise tulemuse. Teadlased on uurinud ka, kuidas liigsöömine mõjutab aju kemikaale (serotoniini) ja metabolismi, kuid kindlaid tulemusi veel ei ole saadud.

Liigsöömist seostatakse ka sooviga olla täiuslik. Kuna liigsöömise puhul õgitakse suures koguses magusat, rasvast ja soolast toitu, võib sellega kaasneda vitamiinide ja mineraalainete defitsiit. Kompulsiivse söömishäirega inimesed on tavaliselt endast väljas oma kompulsiivse söömise pärast ja võivad muutuda rusutuks. Nad tunnevad end tavaliselt halvasti ja puuduvad töölt või koolist ja ei võta osa sotsiaalsest tegevusest.

Kompulsiivse söömishäire tulemusena tekkivateks komplikatsioonideks võivad olla lihaste- ja liigestevalud, seedehäired, peavalu.

Kompulsiivse söömishäirega inimesed on tihti ülekaalulised või rasvunud, mis omakorda on järgmiste eluviisihaiguste riskifaktor:

• II tüüpi diabeet,
• kõrgvererõhktõbi,
• kõrge kolesterooli tase veres,
• hingamisraskused
• lihasvalu
• südamehaigused,
• pahaloomulised kasvajad.

Paljud inimesed, kes kannatavad selle söömishäire all, olgu nad siis rasvunud, ülekaalulised või normaalse kehakaaluga, tunnevad häbi ja üritavad peita enda probleeme. Tihti nad teevad seda nii edukalt, et isegi lähedastel sõpradel ja pereliikmetel on raske aru saada, et nad kannatavad kompulsiivse söömishäire all.

Ravi

Kompulsiivse söömishäirega inimesed, olenemata sellest, kas nad on ülekaalulised või normaalse kehakaaluga, peaksid pöörduma psühholoogide, psühhiaatrite või toitumisteadlaste poole.

Paljud söömishäiretega inimeste perearstid ei abista patsiente, olgu siis põhjuseks arstide vähene informeeritus või soov mitte solvata rasvunud inimeste enesetunnet. Ravivõimalusi on aga mitmeid.

Professionaalid õpetavad inimesi jälgima oma söömisharjumusi, tegema tervislikumaid toiduvalikuid ja toiduvalmistamise viise. Vastava teraapia abil õpetatakse kontrollima oma õgimishimu ning kuidas saada abi perekonnalt ja sõpradelt. Mõnikord on abiks ka antidepressandid.

Suure ülekaaluga söömishäiretega inimesed võivad abi saada kaalujälgimisprogrammidest.

Igal juhul soovitatakse süüa regulaarselt, valida toidud vastavalt toidupüramiidile, mitte täielikult vältides ka rasvu ja suhkrut, vastasel juhul võib tekkida nende järgi väga suur isu.