Anoreksia

Haiguse olemus ja esinemine

Anoreksiat ehk anorexia nervosat iseloomustab inimese enda poolt esilekutsutud ja/või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine.

Anoreksia tähendab kreeka keeles toidust hoidumist ja vastumeelsust kõige söödava suhtes. Anoreksia peamiseks sümptomiks on soov nälgides võimalikult saledaks saada, sest oma kinnisidee kohaselt on anorektik ülekaaluline.

Sageli avaldub anoreksia nendel, kelle elukutse nõuab saledust, nagu modellidel, baleriinidel, iluuisutajatel ja võimlejatel.

Anoreksia võib sageli vahelduda buliimiaga. Viimasel ajal levinud bikini-fitness’i harrastajad ning nende elustiili jälgivad noored naised on samuti üheks riskigrupiks, kellel võib tekkida anoreksia või buliimia.

Anoreksia sümptomid:

• Äkiline ja suur kaalukaotus
• Söök, kehakaal, välimus on saanud kinnisideeks
• Valetamine selle kohta, kui palju süüakse
• Ei sööda avalikult
• Sotsiaalsetest situatsioonidest eemale hoidmine
• Veidra dieedi pidamine
• Suurte riiete kandmine, et varjata kaalukaotust
• Dieeditablettide või lahtistite tarvitamine
• Pidev treenimine
• Terviseprobleemid: nõrkus, uimasus, pidev unisus, menstruatsiooni puudumine

Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14–18aastaselt, viimasel ajal on seda täheldatud isegi 10–12aastastel lastel.

Anoreksiat diagnoositakse, kui kehakaal on 15% allpool eeldatavat kehamassiindeksit (KMI), mis on alla 17.

Vaatamata rasva- ja kolesteroolivaesele dieedile, on anorektikutel kõrgenenud vere kolesterooli ja triglütseriidide tase, mis on põhjustatud häiretest maksa talitluses ja sapi vähenenud sekretsioonist. Füüsilise tervise seisukohalt toob näljutamine kaasa kuiva naha, haprad küüned ja juuksed, pideva külmatunde, võib katkeda menstruaaltsükkel või aeglustuda suguelundite areng.

Anorektikutel alaneb südame löögisagedus isegi alla 60 ja süstoolne vererõhk alla 90 mmHg. Sagedane on kõhukinnisus, kõhuvalud, maksa ja neerude kahjustused. Kuna anorektikute päevane toiduenergia on väga väike, jääb puudu paljudest vajalikest toitainetest, eeskätt asendamatutest amino- ja rasvhapetest, vitamiinidest ja mineraalainetest, mille defitsiidil esinevad väga erinevad vaevused.

Anoreksia füüsilised tagajärjed:

• Alatoitumine, soolte haavandid
• Veepuudus
• Maohaavad
• Tõsised südame, neerude ja maksa kahjustused
• Peapööritus, minestamine ja peavalud
• Luude hõrenemine
• Aneemia
• Viljatus

Anoreksia psüühilised tagajärjed:

• Depressioon
• Madal enesehinnang
• Süü- ja häbitunne
• Kahjustatud suhted perekonnaga ja halvenenud sotsiaalsed suhted
• Tuju kõikumised
• Perfektsionism

Anoreksia ravi

Anoreksiat on raske diagnoosida, veelgi raskem on aga ravida. Selleks on vaja psühhiaatri ja teiste eriarstide koostööd ning eelkõige inimese enda tahet terveneda. Anorektiku ravi algab haiguse teadvustamisest, et inimesel tekiks üldse motivatsioon midagi enda heaks teha. Kui on tekkinud pööre ja ta saab haigusest aru ning soovib midagi muuta, tuleb hakata tegelema süstemaatilise psühhoteraapiaga.

Raviprotsessi peaks olema haaratud kogu perekond või vähemalt üks pereliige, sest ainult psühhoterapeudid sellega toime ei tule.

Kui anoreksiat õigel ajal ravimite, psühhiaatria või vajadusel haiglaraviga ravima ei hakata, võib asi lõppeda surmaga.

Anorektik peaks sööma 3–4 korda päevas kindlatel aegadel, söögikordade vaheajad peaksid olema kolm kuni neli tundi. Soovitatav on pidada ka toidupäevikut.

Anoreksia korral on ravi eesmärkideks:

• Taastada normaalne kehakaal (millega taastub menstruatsioon ja normaalne ovulatsioon naistel, seksuaalvajadus ja hormonaalne tasakaal meestel ning eakohane seksuaalne areng lastel)
• Ravida somaatilisi komplikatsioone
• Suurendada patsientide motivatsiooni ja koostöövalmidust, et taastada normaalne söömismuster ning osaleda ravis
• Anda teadmisi tervislikust toitumisest ja söömise korraldamisest
• Korrigeerida ebaratsionaalseid mõtteid, hoiakuid ja uskumusi
• Ravida kaasnevaid psüühikahäireid
• Suurendada perekonna toetust ning viia läbi nõustamist
• Ennetada tagasilööke

Umbes 60% anorektikutest paranevad ravi käigus täielikult. Umbes 20% haiguse all kannatajatest aga ei suuda söömishäirest vabaneda ning jäävad hoolimata ravist alakaalulisteks ning peavad silmitsi seisma ohuga haiguse tagajärjel surra.

Teksti koostamisel kasutatud allikas: Maser, M., Akkermann, K., Fessai, N., Kirss, M., Sapatšuk, I., Villa, I. Õpilase kehakaal, selle psühholoogilised aspektid ning toitumis- ja liikumisnõustamine