Toitumine ja tervis

Tere!
Minu tütar on kaks aastat maadelnud anoreksiaga. Paranemine on toimunud võrreldes algusega kahes tähtsaimas asjas – nälgimise asemel sööb tüdruk regulaarselt 6-7 toidukorda ja emotsionaalselt on muutunud tasakaalukamaks (regulaarne psühhoteraapia).
Mureks on aga see, et kaal ei tõuse vaatamata regulaarsele söömisele (46 kg 170 cm). Tegin pistelise kaloriarvutuse toidupäevikust – päeval, kus ta sõi tavapärase lõunaprae asemel koolis suppi ja õhtul aedviljahautist, oli kaloraaž 2900 kcal, kui aga menüüs on aedviljatoitude asemel kartul, lihakaste jne, on kaloraaž ca 3300 – arvan, et keskmiselt saab arvestada 3200 kcal ööpäevas. Tüdruk sporti ei tee, kehalises kasvatuses ei käi, pidudel ei käi, oksendamist ei esine (pole kunagi olnud õnneks), küll aga kurdab kõhulahtisust aeg-ajalt.
Kahjuks nii perearst, psühhiaater, kui ka endokrinoloog ainult vangutavad pead, kui küsin, kas võib olla veel mõni põhjus, miks tüdruk ikka veel nii kõhn on – ja vastavad, et see on ju anoreksia.
Pelgan kõige rohkem, et äkki on jäänud või jääb kahe silma vahele mõni haigus – nt diabeet või tsöliaakia (seda on suguvõsas biopsiaga diagnoositud) või äkki veel midagi. Kuid arstid ütlevad, et see “on ju anoreksia” ja ei pea mingeid erilisi analüüse üldse oluliseks. Mingi probleem on seoses nisuga kindlasti – nisu sisaldavad toidud tekitavad vistrikud näole ning karedad laigud ja punnid käsivartele ja põlvedele (vahetevahel lähevad ka põletikuliseks) – see võib ka olla lihtsalt allergia.
Ma ei julge eriti arstidele analüüsidega peale käia, sest tundun iseendale juba hüpohondrikuna – samas on mul ikka kirjeldamatult suur mure oma lapse pärast. Kuidas tundub teile, kas sellise informatsiooni põhjal võiks olla vajalik igaks juhuks uurida tsöliaakiat või gluteenitalumatust? Või veel midagi?
Tänud!