Menüü

Nõuandenurk

Siin saad esitada oma toitumisega seotud küsimusi, kuid kindlasti tutvu eelnevalt esitatud küsimuste ja vastustega, sest nende lugemisel võid juba oma küsimusele vastuse leida.

Küsimus avaldatakse toitumine.ee lehel koos vastusega. Vastus saadetakse ka teie e-posti aadressile. Meil on õigus küsimusi toimetada. Solvavaid, pahatahtlikke või ebatsensuurseid kirju ei avaldata.

Loe tervisliku kehakaalu kohta.

Tagli Pitsi

Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert ja Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi dotsent. Tagli on ka üks Eesti toitumissoovituste autoritest.

Kristel Ehala-Aleksejev

Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-toitumisnõustaja.

Söömishäired

Küsi nõu
Esita toitumisspetsialistile küsimus

Siin saad esitada oma toitumisega seotud küsimusi, kuid kindlasti tutvu eelnevalt esitatud küsimuste ja vastustega, sest nende lugemisel võid juba oma küsimusele vastuse leida.Sinu küsimus avaldatakse toitumine.ee lehel viie tööpäeva jooksul koos vastusega. Vastus saadetakse ka teie e-posti aadressile. Meil on õigus küsimusi toimetada. Solvavaid või ebatsensuurseid kirju ei avaldata.

Anonüümne

21. veebruar 2015

Tere,
mul on selline probleem, et rohkem, kui aasta tagasi hakkasin nö dieeti pidama olles ise 14.aastane (153cm pikk ja 46kg). Põhjus oli selles, et tundsin end ebakindlalt nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja soovisin ühtlasi ka vanemate tähelepanu. Eelmise aasta jaanuaris kaalusin 40kg, mis iseenesest ei olnud nii väga halb. Kuni kevadeni kõikus kaal 40-43 kg vahel. Mõned sõbrad ja sugulased panid mu kaalulangust tähele, kuid mu enda vanemad ei märganud midagi. Suvel, kui stressi polnud hakkasin rohkem sööma ja kaalusin end üha harvemini. Ei pööranud enam erilist tähelepanu kilokaloritele ja kaalule, kuid mingil määral tundsin ikka kartust kaalutõusu ees.
Praegu olen 15.aastane 155cm ning kaalun 49kg. Sügisel polnud mingisugust probleemi, väga harva kaalusin end ja ei pööranud söömisele erilist tähelepanu. Kuid viimasel ajal on suure stressi ja halva tervise tõttu tekkinud enesetapumõtted ning olen hakanud taas oma keha jälestama. Kaalutõus pole nii meeletult suur, kuid tunnen end väga halvasti. Peegisse vaadates tekib süütunne. Probleem on nimelt selles, et nüüd otsin ma abi toidust, kui hakkan sööma, siis ei saa ma pidama. Ma söön mõnikord salaja nii, et mu vanemad ei näeks. Ma ostan salaja väljaspool kodu süüa ning kodus keeldun toidust.
Ma ei tea enam, mida teha, kuhu pöörduda. Kodus ei julge ja ei taha ma kellelegi rääkida, sest abi nende poolt on minimaalne. Ma ei arva nimelt, et mul on toitumishäire, aga ma ei tea kuhu pöörduda, sest olen pidanud kõike enda sees hoidma.
Tänades ette, M.P

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Kirjelduse järgi küll võib järeldada, et Sul kas juba on või on kujunemas toitumishäire. Ise toitumishäirega reeglina toime ei tule, vaid selleks on vaja spetsialistide abi. Seda ei pea häbenema, parem on saada abi varem kui hiljem. Toitumishäiretega tegelevaid spetsialiste võib leida Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜst ja Ambromed Kliinikust.

Anonüümne

14. veebruar 2015

Tere!
Mul on 13 aastane sõbranna ja ma olen tema pärast väga mures. Ta ütleb et hommikul (7-me paiku) sööb vaid õuna ja sellest saab tal kõht täis (ja et rohkem süüa ta ei jõua), lõunal umbes kell 12 kui koolis me koolis lõunat sööme, võtab ta vaid pirni või vahel kapsast (peotäie või 2), kui mina samal ajal 1-2 portsjonit risotot söön.
Kui küsin talt, kas sa näljutad end? siis ta eitab seda täielikult. Oli ka aegu kus ta väitis et on paks. Ta oli paar aastat tagasi ülekaaluline, kuid väga järsku hakkas ta kaalust alla võtma.
Vaatasin inimene.ee lehte, anoreksiat. Ta on alati tubli ja usin olnud, praegu suure pinge all (klaveri eksam ja mõned muud tähtsad kontserdid pluss õppimine).
Ma ei tea mida teha või kelle poole pöörduda, sellest rääkida. Ma isegi ei tea kas ta tegelikult end näljutab, nii vähemalt näib.

Tänades, Marleen

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Tunned muret täiesti õigustatult. Kirjeldatu põhjal võib tal küll kahtlustada anoreksiat. Kui käid tal külas, siis võiksid üritada delikaatselt rääkida vanematega, et Sina tunned muret ja kas nemad on ka pannud tähele, et nende laps ei söö juba pikemat aega eriti mitte midagi. Soovita neil lugeda eriline.ee leheküljelt anoreksia kohta. Kindlasti ei ole abi sõbranna “nurka surumisest”, sest toitumishäiretega inimesed endal probleemi ei tunnista. Kui Sa tema vanematega rääkida ei saa, võiksid pöörduda kooliõe või kasvõi oma klassijuhataja poole, ehk saaksid nemad tema vanematega ühendust võtta. Ta peaks saama abi enne, kui tal kujunevad välja tõsised terviseprobleemid. Eestis ravitakse toitumishäireid Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus, Sensus OÜs ja Ambromed Kliinikus.

Anonüümne

19. jaanuar 2015

Tere!
Olen 14- aastane tüdruk nign olen 179 pikk. Kaalun u. 50 kg, ja tunnistan et ei kaaluks loomulikult nii vaid söömisest loobumise tõttu. Sõin aasta tagasi vel normaalselt, kuid kaal oli koguaeg normis 54 ja tõusis järsku 60 kg. Ehmatasin sellest nii ära et hakkasin jälgima toitumis, tõmbasin endale ja app’i , mis aitab mul kõik kirja panna mida söönud olen. Kaal hakkas vaikselt langema, loobusin magusast täiesti. Kui suvel muutus asi selleks et ei söönud enam jahutoite oeaaegu üldse(see on hea). Sügisel muutusin nii et kuna koguaeg oli peas et ma ei saa kooli tõttu palju ringi liikuda ei tohi ma ka palju süüa kuna ei kuluta seda ära. Sõin hommikul veega tehtud putru, ning õhtul erinevaid asju. Kui praegusel ajal vaid ainult puder hommikul ja õhtul vaid aurutatud või keedetud juurviljad. Mitte mingit liha, ega kanapuljongit ei taha. Ma tean et see on vale. Ja mõnikord pean emale ütlema et olen söönud, kuna tunnen et hommikul või eelmisel päeval sai liialt söödud, kuigi tegelikult ei ole. Kardan tunnistada oma probleemi. Trenni lähen ka selle mõttega et pean ära kulutama kõik. Ma saan aru et mul on probleem, juuksed langevad ka välja, aga ma kardan tunnistada seda.

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Kirjelduse järgi tundub, et tegemist on kas väljakujunenud või kujunemisjärgus toitumishäirega. Kuna saad isegi aru, et Sul on probleem, on see väga oluline eeldus terveks saamiseks. Soovitan kiiremas korras võtta abi saamiseks ühendust mõne toitumishäiretega tegeleva asutusega (Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik, Sensus OÜ, Ambromed Kliinik), enne kui tervisele liiga teed. Nendelt saad kindlasti abi. 

Anonüümne

12. jaanuar 2015

Tere!
Olen 29 aastane ja võidelnud vahelduva eduga alates 15 eluaastast anoreksiaga. Hetkel on see ülemõistuse juba läinud ilmselt. Söön suhteliselt vähe ja käin muidugi ka toitumisnõustaja juures juba mitu aastat. Elan lapsega üksi, mis tegelikult on andnud mulle vabad käed toimetada. Olin kaua kimpus lahtistitega, kus sõin igapäevaselt 40 tbl, sest väiksem kogus ei aidanud. Mõtlen pidevalt kaalule ja selle numbrile. Minu kõige lähedasem inimene võttis minult kaalu ära, seega ei ole see mul kodus enam. Aga seda enam tahan kaalunumbrit teada. Tahaksin minna trenni, et oleks lihtsam süüa, kuna tean, et liigutan ennast siis. Aga koolis ja tööl käies ja koeraga jalutades ei ole see just väga palju. Ja ma justkui tunnistan ja saan aru mis see minuga teeb, aga lahti sellest lasta on nii raske, sest kaal tuleb kohe pähe. Ja toit, ma justkui ei vajakski seda, kuigi tean et pean sööma, et toimida. See on nii raske ja ma enam ei tea, kuidas saada see kontrolli alla, sest kardan, et kaotan lähedase inimese, kes on mulle kui Õde. See haigus väsitab mind ennast ja need mõtted, mis siis veel temast rääkida, kes seda pealt vaatab. Kuidas oleks võimalik saada see kontrolli alla nii, et see ei tooks kaasa midagi halba???

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Anoreksiaga ei tule inimene ise toime. See on psüühiline häire ja sellega toimetulemiseks on vaja kindlasti psühhiaatri abi. Mida kiiremini abi saamiseks psühhiaatri poole pöördute, seda kindlam on, et Teie lapsel on ka paari aasta pärast ema, kes tema eest hoolitseda suudab. Eestis ravitakse toitumishäireid Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus, Sensus OÜs ja Ambromed Kliinikus.

Anonüümne

12. jaanuar 2015

Tere!
Olen 21 aasane naine, pikkust 181 cm ning kaalun 89 kilo. Olen mitmeid kordi end “käsile võtnud”, kuid siiani tulutult. Suudan olla päev läbi korralik süüa kõike, kuid mõõdukalt. Hulluks läheb asi siis, kui kätte jõuab õhtu. Isu suureneb mitmeid kordi, isegi siis kui kõht tühi ei ole. Asi väljub lausa kontrolli alt ehk olen mitmeid kordi ennast üle söönud ja pärast seda süda paha, ajab oksele kuna liiga suur kogus. Suu matsub õhtust õhtusse ja pärast seda süümepiinad.
Kas oskate öelda, millest võib olla tingitud suurenenud isu just õhtul ning kas sellest oleks võimalik ka kuidagi vabaneda.

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Kirjelduse järgi võib Teil kahtlustada liigsöömishäiret. Söömishäirega üldjuhul ise toime ei tule, soovitatav on abi saamiseks pöörduda psühhiaatri poole. Eestis tegeletakse söömishäirete raviga Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus, Sensus OÜs ja Ambromed Kliinikus.

Anonüümne

18. november 2014

Tere! Mul on olnud põhimõtteliselt terve elu probleeme kehakaaluga. Kehakaal hakkas tõusma kuskil 10-11 aastasena, algul ei pannud seda tähelegi. Kaal tõusis ja tõusis iga aastaga, kuni kuskil 14 aastasena kaalusin juba ligi 70 kilo, olles ise üsna lühikest kasvu. Niisiis otsustasin end käsile võtta ja hakkasin iseseisvalt kaalu langetama. Käisin kõndimas ja piirasin enda söömist, kuni sellest sai minu kinnisidee. Mõtlesin ainult võimalikult vähesest söömisest ja sellest, kuidas veel ja veel kaalu langetada. Oma nö tipphetkel kaalusin 48 kg, (162cm pikk).Lõpuks lõppes mul ka menstruatsioon päris mitmeks kuuks ning siis olin sunnitud minema arsti juurde, kes kirjutas välja hormoonrohud ja käskis mul sööma hakata. Olin sellest kõigest väga kohkunud ning lubasin endale, et hakkan korralikult toituma. Tegelikult ma aga ei teadnud, kuidas “õigesti” toituda ja sõin kõike, mida tahtsin. Nii hakkas kilod jälle kogunema. Kaal kõikus pidevalt. Kord võtsin jällegist alla, siis juurde. Kaalust sai minu kinnisidee. Ma sõin, olles seejuures ise äärmiselt õnnetu. Nüüd mitu aastat hiljem pole põhimõtteliselt midagi muutunud. Gümnaasiumis, 12 klassi alguses kaalusin jällegist üle 70 kg. Suutsin kaalu langetada tänu mandliopile ja enne lõpetamist sain veelgi alla, nii et kevadeks kaalusin 64 kg. Suvel sain veel natuke alla tänu tööle.Nüüd on käes sügis ja depressioon. Energiat ei ole ja mõtlen pidevalt söögist. Kehakaal on jällegist tõusnud ja nii see kogu aeg käib. Olen üsna väsinud toidust ja kehakaalust mõtlemast. Piinan end pidevalt nende mõtetega ja ei suuda/oska neist ka vabaneda. Ei käi väljas ega naudi elu, kuna tunnen end väga koledana.Tahaksin tervislikku suhet toiduga, mitte et ma ei suhtuks sellesse kui vaenlasesse või kui lohutusse. Kas peaksin otsima abi psühholoogilt/psühhiaatrilt? Kas oskate kedagi ehk isegi nimepidi soovitada? Vastust ootama jäädes.

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Kirjelduse põhjal võib järeldada, et kuna toit ja kaal on pidevalt mõtetes, siis võib olla tegemist mingi psühholoogilise toitumisega seotud häirega. Üksi on raske sellest jagu saada, soovitan pöörduda psühhiaatri vastuvõtule, kes oskab anda sellekohast nõu. Toitumishäiretega tegelevaid spetsialiste võib leida Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜst ja Ambromed Kliinikust.

Anonüümne

17. aprill 2014

Tere,
olen 17 aastane neiu. Pikkust on mul 174 cm. Probleem on selles, et olen tahtnud juurde võtta juba ammu kuni 64 kg, kuid mu kaal pidevalt langeb ja praeguse seisuga kaalun ma 50 kg. Kunagil kaalusin 58, tervisekaardis oli kirjas. Hakkasin just trennis käima. 2 korda nädalas, tantsutrenn. Mul on olnud mitu korda mao- ja kaksteistsõrmiku põletik. Joon antidepressante , rahusteid(vahest),maorohte ja valuvaigisteid. Pidevalt olen väsinud.Isu puudub, vahepeal on ja siis jälle ei ole. Jõin isegi mingeid pärmitablette, aga nad ei andnud mingit tulemust. Ja kõik asjad valutavad. Nt pea, neerud, magu ja selg. On probleeme menustratsiooniga, aga sellega terve elu probleeme olnud, sest mul on väga tihti munasarja tsüstid.
Mida ma peaksin ettevõtma? Et praegu kontakteerun oma psühholoogi ja psühhiatriga, nendega kohtun umbes 2 nädala pärast. Aga mida edasi, kuidas sundida end sööma, mida ettevõtta? Kuhu poole pöörduda?
Tunnen väga muret enda pärast.

Ette tänades, Anastassia.

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Soovitan kindlasti teha kõik vajalikud uuringud (täisveri, hormoonid, põletikunäitajad) perearsti juures. Vajadusel perearst saadab edasi erialaarstide juurde. Toitumise poole pealt süüa kõike, vähemalt 2200-2500 kcal päevas, millest valke 100 g (400 kcal) ja rasvu 90-100 g  (800-900 kcal). Toitumist saab analüüsida siin. Psühhiaatriga kohtumine on samuti väga hea, kindlasti oskab tema omalt poolt Teile veel abi anda.

Anonüümne

8. aprill 2014

Tere!

Olen 15 aastane tüdruk. Kaalun 65 kg ja pikkus on 157 cm. Kui palju ma siis ülekaalus olen? Ühe kalkulaatori järgi on ühed andmed teise kalkulaatori järgi teised andmed. Mainin ära ka, et mul on toitumisprobleem. Mind piinavad tohutud õgimishood pärast pikaajalist piiramist, mille tulemusena võtsin 20 kg alla. Käin trennis 3 korda nädalas ja pluss 2 kehalise tundi nädalas (seal ei ole liikumine väga pingutustnõudev)
Ette tänades

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Sinu probleem ei ole ülekaal, vaid kaal kui kinnisidee. Toitumishäirete puhul on tegemist psüühilise häirega ning neid aitavad ravida ainult psühhiaatrid. Ise nendega ilma abita toime ei tule. Söö normaalselt, sagedasti ja väiksemaid koguseid, hästi palju köögivilju, aga kindlasti iga päev toite ka teistest toidugruppidest – täisteratooted, puuviljad, piimatooted, liha-kana-kala-muna, lisatavad toidurasvad. Ning ära mõtle praegu üldse kaalule. Esmatähtis on üle saada oma toitumishäirest.

Anonüümne

23. märts 2014

Tere, mind vaevab juba üle poole aasta suur mure. Olen 17-aastane.

Olen olnud terve elu natuke kogukam kui teised, viimastel aastatel olen küll sellest välja kasvanud ning otseseid lisakilosid, mida kaotada oleks vaja, polnud ega pole väga palju. Lõpuks suutsin end kokku võtta, alustasin üsnagi tervisliku dieediga ning hakkasin ka palju rohkem trenni tegema. Spordilähedane olen alati olnud, kuid ilma dieedita pole see kehakaalule mõjunud.
Selle tee alguses olin 163 cm pikk ja kaalusin umbes 58-59 kg. Mida aga päevad edasi, seda rohkem hakkasin oma kaalule mõtlema. Ajapikku vähenesid ka portsjonid, tekkis suurem väsimus jne. Oli isegi aegu kus kahel-kolmel korral jäid päevad ligi 2 nädalat hiljaks. Minu “tippkaaluks” jäi 52 kg, millega ma polnud aga endiselt rahul.
Siis aga tulid jõulud ja langesin kuhugi pikka söömahoogu, vaheldumisi sõin, siis jälle dieeditasin jne. Praeguseks kaalun 56 ja vihkan ennast et olen nii palju kaalu tagasi võtnud. Ei suuda enam korralikult pühenduda, tulevad söömishood. Ma ei oksenda ega midagi, aga tunnen suuri süümepiinu ja alaväärsust seoses oma kaaluga. Paljud õhtud selle poole aasta sees on möödunud nuttes, kõik päevad on möödunud väga üksluisete toitudega, kuna ei julge midagi uut katsetada ning mõte söögist ja dieedi õnnestumisest saadavad mind igal hetkel. Suurimaks sooviks on alla võtta, aga tean, et sellega see kõik ei lõppeks. Ei suuda igavesti sellist elu elada, mida kontrollib toitumine.
Lisaks tasuks võibolla ka mainida, et olen paaniline kaaluja. See tuli ka kuidagi ajapikku, vahel kaalun end peale trenni, õhtuti mitu korda enne kui magama lähen, kui öösel juhuslikult ärkan, lähen kaalun end.. nö et hoida end hommikusest pettumusest.. õhtuste ja öiseste numbrite järgi oskan hommikust numbrit veidike ette näha. Samas kui olen ülesöönud, ei julge end mõnda aega üldse kaaluda.

Mure siis seisneb selles, et ei oska kuskilt abi otsida. Pole mul ju mingit anoreksiat ega buliimiat. Samas tunnen, et midagi nagu oleks, aga ei oska seda kuhugi liigitada. Ei tea kas on üldse põhjust abi otsimiseks, kuigi vaimne surve on küll meeletult piinav.

Loodan, et oskate mulle vastata.

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Otseselt anoreksiat või buliimiat ei pruugi Teil olla, kuid sümptomite kirjelduse järgi võib arvata, et mingit sorti toitumishäirega siiski tegemist on. Toitumishäire ravimisega inimene reeglina ise hakkama ei saa, neid aitavad ravida vastava hariduse saanud psühhiaatrid. Kindlasti soovitan pöörduda spetsialisti poole, enne kui olukord hullemaks läheb. Eestis leiab toitumishäirete alast abi Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜst ja Ambromed Kliinikust. Soovitan lugeda ka toitumihäirete teemalist kodulehte

Anonüümne

1. märts 2014

Tere

Kas eestis on olemas psühholoogi, kes oleks spetsialiseerunud tõsiste toitumishäiretega (kestnud VÄGA raskekujuliselt üle 15 aasta) inimestele?

Ette tänades
Anne

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Toitumishäiretega tegelevad psühhiaatrid. Eestis leiab toitumishäirete alast abi Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜst ja Ambromed Kliinikust.